Tagasi

Spiraalmudel


Spiraalmudel (inglise keeles Spiralmodel) on üks iteratiivseid arendusmudeleid, kus
tarkvara Arendusprotsess toimub inkrementaalselt mitme erineva korduste sooritamisega.
Iga kordus erineb eelnevast kordusest, näiteks esimene kordus võib olla seotud süsteemi
teostatava uusimisega, järgmine kordus võib tegeleda nõudmiste kirjeldamisega, ning sellele
järgnev kordus võib tegeleda kavandamisega jne.
Iga kordus jaotatud 3 kuni 6 sektorisse, mille töömahukus ei pruugi olle ühesugune, kus
Iga kordus algab lähema eesmärgi kavandamisega ja riskide hindamisega ja peab lõppema
eesmärkide täitumisega.
Selle mudeli kõige olulisem erinevus teistest mudelitest on riskide arvestamine. Riskid
võivad täitumise tõttu lükata tähtaja edasi ja ületada maksumust. Seepärast peab riskidega
arestama ning midagi ettevõtma nende vältimiseks.



Millised sektorid võivad olla Spiraalmudelil


Spiraalmudelil võib olla 3 kuni 6 sektorid, mille töömahutus ei pruugi olla samasugused.
Barry Boehm kes kirjeldas spiraalmudelit esimest korda oma 1986 a. artiklis. Seal ta tõi esile
neli sektroreid: Eesmärkide seadmine, Riskide hindamine ja maandamine, Arendus ja validerrimine
ning Planeerimine.


Eesmärkide seadmine


Sektori ülesanne on määratleda faaside ehk korduste eesmärgid, piirangud, juhtimisplaan,
võimalikud riskid ning alternatiivsed strateegiad lähtudes riskidest.


Riskide hindamine ja maandamine


Iga leitud riski jaoks tehakse analüüs ja võetakse midagi ette riskide vähendamiseks.
Näiteks luuakse riski analüüsimiseks prototüüp, mille tulemuste leidmisel tehakse järgmised
otsused.


Arendus ja valideerimine


Valitakse arendusmudel lähtudes eelnevate prototüüpide tulemustest. Selle abil on võimalik
teha valiku mis aitab vähendada riske.


Planeerimine


Tehakse tulemuse järgi otsus kas jätkata järgmise kordusega, kui otsustatakse jätkata,
tehakse järgmise faasi jaoks plaan.



Spiraalmudeli joonis:


eõpearhiiv Allikad (eucip)